Mõni aeg tagasi küsis keegi minult, miks olen valinud “enda tõuks” just labradori retriiveri. Esimene impulssiivne ja lühike vastus on see, et paljudest tõugudest, keda ma imetlen, paneb ainult labrador mul südame kiiremini põksuma, kui mõnda tänaval näen. Pikem vastus on aga see, et läbi aastakümnete, millal olen labradoridega elanud, harrastanud, neid kasvatanud ja koolitanud, kerkivad ikka ja jälle üles omadused, mis panevad mind seda tõugu eriti hindama.
1. Sõbralikkus
Üks esimesi asju, mis mind labradori juures köitis, oli tema loomupärane tingimusteta sõbralikkus. Ühe keskmise labradori jaoks on elu lihtne – inimesed on toredad, teised koerad on toredad ja millal iganes keegi kutsub midagi koos tegema, on labradori vastus alati jaa. Ta ei ole loodud valve- ega kaitsekoeraks. Hästi aretatud ja õigesti kasvatatud labrador ei otsi konflikte ega hoia pinget õhus. Isased saavad üldjuhul hästi läbi teiste isastega ja emased emastega, ilma et peaks pidevalt muretsema hierarhiadraamade või agressiooni pärast. Loomulikult vajab iga koer kasvatust ja koolitust, kuid labradori loomus teeb sellest teekonnast palju lihtsama. Ta on koer, kes tahab olla osa maailmast, mitte selle vastu võidelda.
2. Mitmekülgsus
Kui meie perre tuli 1998. aastal esimene labrador, avanes minu jaoks täiesti uus maailm. Seda tõugu nägi töötamas uskumatult erinevates rollides. Juba siis otsisid nad Eestis narkootikume ja lõhkeaineid, töötasid tollis ja päästes, olid pimedatele juhtkoerteks, samal ajal aga võistlesid agilitys, sõnakuulelikkuses ja muidugi retriiverite tõuomastel katsetel. Mind paelus see, kui paindlik ja õppimisvõimeline üks koer saab olla. Labrador ei ole kitsalt ühe töö jaoks loodud masin – ta on harrastuspartner, kes suudab kohaneda väga erinevate ülesannetega. See mitmekülgsus tähendab ka seda, et iga omanik võib leida labradoriga koos midagi, mis just neile sobib.
3. Loomulik ja liialdamata välimus
Labradori välimuses on midagi väga ausat ja lihtsat. Ajalooliselt on ta olnud tõug, kelle välimuses ei ole olnud suuri liialdusi – ei lömmis nina, ebaproportsionaalseid kehaosi ega äärmuslikke jooni, mis koera liikumist või tervist piiraksid. Ta on tasakaalus, funktsionaalne ja loomulik. Kui laps joonistab paberile “koera”, siis väga sageli meenutab see joonistus just labradori. Ta on justkui arhetüüp – see pilt, mis paljudel meist sõna “koer” kuuldes silme ette tuleb. Kahjuks ei saa seda täna enam kõikide labradoride kohta üheselt öelda, kuid tõu algne idee on just selline: praktiline, terve ja töövõimeline koer.
4. Ilmastikukindlus ja tugev tervis
Labrador on koer, kes on loodud töötama looduses ja igasugustes oludes. Ta ei vaja sokke, jopesid ega erilisi ettevalmistusi, et õue minna. Vesi, pori, roostik, kraavid ja külm tuul – see kõik on tema jaoks lihtsalt osa päevast. Labrador läheb rõõmuga vette ka siis, kui temperatuur on inimese jaoks juba üsna krõbe, ja tuleb sealt välja sama entusiastlikult, nagu ta sinna läks. Tema tihe veekindel karv ja tugev kehaehitus annavad talle loomuliku kaitse ning sageli ka hea vastupidavuse haigustele. Just see robustne, tööks loodud loomus on üks põhjusi, miks ta suudab teha pikki päevi metsas või vees ilma, et see tema jaoks eriline pingutus oleks.
5. Lihtne karvahooldus
Labradori karvahooldus on meeldivalt praktiline. Kui koer on pärast trenni või jalutuskäiku porine, siis enamasti piisab voolikust või ämbrist veest. Loputad suurema mustuse maha, patsutad rätikuga kuivaks ja elu läheb edasi. Labradori karva ei pea regulaarselt trimmima, föönitama ega tundide kaupa kammima. Ta on selles mõttes tõeline töökoer – tema karv on loodud teda kaitsma külma, tuule ja vee eest, aga ei nõua pidevat hooldust. See sobib hästi inimestele, kes tahavad oma koeraga tegutseda ja liikuda, mitte veeta suure osa ajast karvahooldusega.
Samas – labradori karvaajamine kaks korda aastas on kõike muud kui lihtne üleelamine. See väärib tulevikus päris oma postitust 😉
6. Tasakaal aktiivsuse ja rahulikkuse vahel
Üks õige närvikavaga labradori kõige väärtuslikumaid omadusi on tema võime lülituda erinevate režiimide vahel. Kodus võivad mõned mu koerad olla nii märkamatud, et ma pean pilgu peale viskama, kas nad ikka on toas. Nad on rahulikud, ei nõua pidevalt tähelepanu ja sobituvad pere igapäevaellu väga loomulikult. Aga kui on aeg minna trenni või metsa, siis muutub pilt hetkega. Siis annavad nad endast sada protsenti. Nad võivad joosta kilomeetreid, töötada tundide kaupa vees ja metsas ning teevad seda säravate silmadega. See tasakaal – oskus olla nii rahulik kodukoer kui ka kirglik tööpartner – on midagi, mida ma väga hindan.
7. Labramaagia
Ja siis on veel üks põhjus, mida on keeruline selgitada või sõnadesse panna. Midagi maagilist juhtub, kui labrador vaatab sulle oma suurte pruunide silmadega otsa ja sa näed selles pilgud usaldust, soojust ja siirast rõõmu koos olemisest. Mõnikord ei olegi vaja rohkem seletada ega analüüsida. Mõned asjad lihtsalt toimivad nii.
